NEW YORK – Arthur Frommer, kelle reisijuhid “Euroopa 5 dollariga päevas” tegid revolutsiooni vaba aja veetmisel, on nüüdseks surnud. reisimine veendes keskmisi ameeriklasi võtma soodsaid puhkusereise välismaale, on surnud. Ta oli 95-aastane.
Frommer suri kopsupõletiku tüsistuste tagajärjel, teatas tema tütar Pauline Frommer esmaspäeval.
“Minu isa avas maailma nii paljudele inimestele,” ütles ta. “Ta uskus sügavalt, et reisimine võib olla valgustav tegevus, mis ei nõua suurt eelarvet.”
Frommer hakkas reisimisest kirjutama, kui ta teenis 1950. aastatel USA armees Euroopas. Kui reisijuht, mille ta kirjutas Ameerika sõduritele välismaal, müüdi välja, käivitas ta selle, millest sai üks tuntumaid reisitööstuse kaubamärke, “Europe on 5 dollarit päevas” (Euroopa 5 dollarit päevas). 1957. aastal.
“See tabas akordi ja sellest sai kohe bestseller,” meenutas ta 2007. aastal, raamatu debüüdi 50. aastapäeval, intervjuus Associated Pressile.
Frommer’s’i kaubamärk, mida tänapäeval juhib tema tütar Pauline, on endiselt üks tuntumaid nimesid reisitööstuses, pakkudes reisiraamatuid sihtkohtadesse üle kogu maailma, mõjukat sotsiaalmeediat, podcaste ja raadiosaateid.
Frommer’i filosoofia – ööbida viie tärnihotellide asemel kõrtsides ja odavates hotellides, tutvuda vaatamisväärsustega iseseisvalt, kasutades ühistransporti, süüa kohalikega väikestes kohvikutes, mitte uhketes restoranides – muutis 20. sajandi keskel ja lõpus ameeriklaste reisimisviise. Ta ütles, et odav reisimine on eelistatavam kui luksusreisimine, “sest see toob kaasa autentsema kogemuse”. See sõnum julgustas keskmisi inimesi, mitte ainult jõukaid, välismaal puhkama.
See ei teinud kahju, et tema raamatud jõudsid turule ajal, mil lennukireiside levik muutis Euroopasse jõudmise lihtsamaks kui Atlandi ookeani ületamine laevaga. Raamatud muutusid nii populaarseks, et oli aeg, mil ei saanud külastada sellist kohta nagu Eiffeli torn, ilma et iga teise Ameerika turisti käes oleks olnud Frommeri reisijuhid.
Frommeri nõuanded muutusid ka nii standardseks, et on raske meenutada, kui radikaalsed need tundusid päevil enne sooduslende ja seljakotte. “See oli tõesti pioneeri kraam,” ütles Tony Wheeler, Lonely Planeti reisiraamatute firma asutaja, 2013. aastal ühes intervjuus. Enne Frommeri, ütles Wheeler, võis leida teejuhte, “mis rääkisid sulle kõike kiriku või templi varemete kohta. Aga mõte, et sa tahtsid kuskil süüa ja leida hotelli või jõuda punktist A punkti B – noh, ma austan Arturi väga.”
“Arthur tegi reisimisele seda, mida Consumer Reports tegi kõigele muule,” ütles Pat Carrier, Massachusettsi Cambridge’is asuva reisikirjapoe The Globe Corner endine omanik.
Frommeri murrangulise sarja viimased väljaanded kandis pealkirja “Euroopa alates 95 dollarist päevas”. Kontseptsioon ei olnud enam mõttekas, kui hotelle ei saanud enam alla 100 dollari öö eest, nii et seeria lõpetati 2007. aastal. Kuid Frommeri kirjastusimpeerium ei kadunud, hoolimata müügisarjast, mis algas siis, kui Frommer müüs reisiraamatute firma Simon & Schusterile. Hiljem omandas selle Wiley Publishing, mis omakorda müüs selle 2012. aastal Google’ile. Google sulges vaikselt teejuhid, kuid Arthur Frommer – Taavet vs. Goliat triumfina – sai oma kaubamärgi Google’ilt tagasi. 2013. aasta novembris käivitas ta koos oma tütre Pauline’iga uuesti trükisarja kümnete uute reisiraamatute tiitlitega.
“Ma ei osanud unistadagi, et ma oma vanuses nii kõvasti töötan,” ütles ta toona 84-aastasena AP-le.
Frommer jäi ka 21. sajandi reisikorralduse tuntud tegelaseks, kes oli oma karjääri lõpuni arvamusliider, kes rääkis oma blogis ja raadiosaates. Ta vihkas megakruiisilaevu ja kritiseeris reisimisveebisaite, kus tarbijad panevad ise kommentaare üles, öeldes, et neid on liiga lihtne võltspostitustega manipuleerida. Ja ta lõi väljendi “Trump Slump” (Trump’i langus) ühes laialdaselt tsiteeritud kolumnis, mis ennustas USA-sse suunduva turismi langust pärast Donald Trumpi valimist presidendiks.
Frommer sündis Lynchburgis, Virginia osariigis, ja kasvas suure depressiooni ajal üles Jefferson Citys, Missouri osariigis, Poola isa ja Austria ema lapsena. “Minu isal oli üks töökoht teise järel, üks ettevõte teise järel, mis läks pankrotti,” meenutas ta. Perekond kolis New Yorki, kui ta oli teismeline. Ta töötas kontoripoisina Newsweekis, läks New Yorgi ülikooli ja võeti Yale’i õigusteaduskonna lõpetamisel 1953. aastal teenistusse. Kuna ta oskas prantsuse ja vene keelt, saadeti ta tööle sõjaväe luureteenistusse Ameerika Ühendriikide baasi Saksamaal, kus külm sõda ägenes.
Tema esimene pilk Euroopasse avanes sõjaväe transpordilennuki aknast. Alati, kui tal oli nädalavahetusel puhkust või kolmepäevane luba, hüppas ta rongiga Pariisi või sõitis lennuväe lennukiga Inglismaale. Lõpuks kirjutas ta raamatu “The GI’s Guide to Traveling in Europe” ja mõned nädalad enne oma sõjaväe teenistuse lõppu lasi ta ühes Saksa külas asuvas kirjatöölises trükkida 5000 eksemplari. Nende hind oli 50 senti tükk, mida levitas armee ajaleht Stars & Stripes.
Varsti pärast seda, kui ta naasis New Yorki, et tegutseda advokaadibüroos Paul, Weiss, Rifkind, Wharton ja Garrison, sai ta Euroopast telegrammi. “Raamat oli välja müüdud, kas ma saaksin korraldada kordustrükki?” ütles ta.
Varsti pärast seda veetis ta oma kuuajalise puhkuse advokaadibüroost, tehes juhendi tsiviilversiooni. “30 päeva jooksul käisin 15 erinevas linnas, tõusin kell 4 hommikul, jooksin mööda tänavaid üles ja alla, püüdes leida häid odavaid hotelle ja restorane,” meenutas ta.
Selle tulemusena sündinud raamat, kõige esimene “Europe on 5 Dollars a Day”, oli palju enamat kui nimekiri. See oli kirjutatud suure silmaga imestusega, mis oli peaaegu poeetiline: “Veneetsia on fantastiline unistus,” kirjutas Frommer. “Proovige saabuda öösel, kui linna imed võivad varastada teid tükati ja aeglaselt. … Pimedusest ilmuvad välja väikesed karksi triibuliste silduvate sildumispostide kobarad; läheneb gondel, mille vöörist riputatakse valgustatud latern.”
Lõpuks loobus Frommer juriidikast, et kirjutada täisajaga reisijuhte. Tütar Pauline liitus tema ja tema esimese naise Hope Arthuri reisidega alates 1965. aastast, kui ta oli 4 kuu vanune. “Nad tegid nalja, et raamatu pealkiri peaks olema “Euroopa viie mähkmega päevas”,” ütles Pauline Frommer.
Kui 1960. aastatel sundis inflatsioon Frommerit muutma raamatu pealkirja “Europe on 5 and 10 Dollars a Day”, ütles ta, et “see oli nagu keegi oleks mulle nuga pähe pistnud”.
Kui tal paluti 2017. aastal Associated Pressi intervjuus oma raamatute mõju kokku võtta, ütles ta, et 1950. aastatel “oli enamik ameeriklasi õpetatud, et välisreisid on ühekordne kogemus, eriti reisimine Euroopasse. Neile õpetati, et nad lähevad sõjas kannatanud riiki, kus oli riskantne ööbida mõnes muus kui viietärnihotellis. Riskantne oli minna kuhugi muusse kui tipptasemel restorani. … Ja ma teadsin, et kõik need hoiatused olid täielik jama.”
Ta lisas: “Me olime pioneerid ka selles, et teistsugune ameeriklane peaks reisima, et sa ei pea olema hästi jõukas.” Ta lisas: “Me olime teerajajad, kes soovitasid, et teistsugune ameeriklane peaks reisima, et sa ei pea olema hästi jõukas.”
Oma elu lõpuni ütles ta, et vältis esimese klassi reisimist. “Ma lendan turistiklassis ja püüan kogeda sama reisimisviisi, sama kogemust, mida keskmine ameeriklane ja keskmine maailmakodanik kogeb,” ütles ta.
Kui Frommer vananes, sai tema tütrest Pauline’ist järk-järgult ettevõtte taga olev jõud, kes propageeris kaubamärki, juhtis ettevõtet ja kirjutas isegi osa sisu, mis põhines tema enda reisidel. Tema suhe isaga oli nii õrn kui ka lugupidav ning ta võttis selle 2012. aastal AP-le saadetud e-kirjas nii kokku: “On imeline, et mul on töökaaslane, kelle mõistus on teraspea ja kellel ei ole mitte ainult tarkust, vaid ka tarkust. Tema arvamused, olenemata sellest, kas sa nendega nõustud või mitte, tulenevad tema sotsiaalsetest väärtustest. Ta on mees, kes seab eetika oma elu keskmesse ja põimib selle kõigesse, mida ta teeb.”
Lisaks Pauline’ile on Frommeri järeltulijate hulgas tema teine abikaasa Roberta Brodfeld ja neli lapselast.
Algselt avaldatud:
